Jälle kodust eemal, kuulan tuulte uluvat häält.
Isa tagus mulle mõõga, mis teistest tugevam mu käes.

Ma tõusen ja võtan oma mõõga, ma tõusen ja ei anna alla!
Mu ees raugeb ka kõige külmem põhjatuul.

Hällist hauani see mõõk mind viib;
ohvrikivide veres karastatud ta.
Omal maal see mõõk mu vööl;
pimestavalt ere läige on tal.

Kui ma tõusen ja võtan mõõga,
siis raugeb mu ees kõik maas!
Mu jumalad äikesest
mu peale vaatavad.