kõnnin mööda pimedaid välju
ja äike saadab noole
lõputusse tühjusesse
siluetti kauguses tajun
ning huntide ulg
kõrvades kumiseb veel lõputult kaua

soovid, hirmud hingesopist
leegid mülkast mürgisest
luues meelel sihid uued
tuues teise ilma tuuled
võõraid pilte ilmestama
uusi mõõte meelde looma
hinge põrgut põletama
nägematut esil tooma

tunnen et veri
mööda huuli voolab
ja mõõgalt teravalt
sädemeid lendab

tundes nälga hingest võtvat
janu keha kuumaks kütvat
pildid olematust hirmust kaugest
hirmuhigi pisaraiga laugeil

kisendust küüntega kangutes
vaimu põrmustava elajana
ulgu kõrist välja rebides
vaimu põrmustava elajana

tuli vaikselt praksub
heidab veel viimased varjud
ei tagasi vaata kui lähen
karjetele kurdiks jään